Klaasistuudio argipäev
Klaasikunstnik VS kontorirott
Klaasistuudio argipäev
Kunagi keegi ütles meile nii:” no eks ta üks elustiilifirma on,” mille peale meie kulmud mõneks ajaks lae alla kerkisid. Me polnud vist kumbki mõelnud Klaasinterjööri klaasistuudiost kui elustiiliettevõttest. Jäi mulje, et elustiiliettevõtte on midagi, kus kõikide arvukate hobide kõrvalt leitakse pisut aega ka tööks, või et töö on midagi, mis toidab su arvukaid hobisid. Õudsalt oleks tahtnud vastu vaielda! Kui nüüd päris aus olla, siis suures plaani see ”elustiiliettevõte” meie puhul ju nii vale ei olegi, sest töö klaasistuudios on kindlasti midagi, mida armastame ja midagi, mis vabalt võiks olla ka hobi. Mis aga üldse tõele ei vasta on see, et suuremalt jaolt on üks illallaa-trullallaa ja siis natuke mõni päev tööd kah. Ei! Klaasinterjööri klaasistuudio töötab esmaspäevast reedeni üheksast viieni! See tähendab ikkagi väiksemate mööndustega alati töö tegemist. Kuna meie töö on midagi, mida me armastame, on väga raske ennast ette kujutada mõnes muus rollis või teistsugust tööd tegemas. Ja tõsi, mõningaid vabadusi annab töö loomingulises ettevõttes ikkagi ka. Väikeste laste emadena on täiesti võimatu ette kujutada, mida teevad need, kellel pole mingit võimalust oma tööaega pisut painutada või kasvõi üks arstilkäik päeva sisse ära mahutada. Või võtta üks väike tatinina tööle kaasa, kus ta saab täiest vabalt multasid vahtida või diivanil pikutada. Kuidas te, emad, seda teete? Niipalju siis eelistest, tööst klaasistuudios, või kui soovite – ”elustiiliettevõttes”.
Next generation
Hunt Kriimsilmad
Kui kirjeldada klaasistuudio argipäeva, siis tööle jõuame enam-vähem õigeks ajaks. 1 väike tass kohvi kulub ära, ning algab töö. Kuigi meid on kaks ja ametlikult töölepingus kirjas ”kunstnik”, on ameteid meil siin mitmeid: transportöör, loovisik, koristaja, leiutaja, arvutigraafik, fotograaf, raamatupidaja, sotsiaalmeedia spetsialist. Seda kõike just selle tõttu, et meid on kõigest kaks, ning mihkel tuleb olla iga asja peale. Mõnikord on meil 1 päris Mihkel ka, keda aegajalt kõrvalasuvast ettevõttest tema äärmiselt hea tehnilise taiplikkuse tõttu laename. No lihtsalt viieks minutiks. Aga, lähemalt nendest nii öelda ametitest. Nii mõnigi päev tuleb ette, et Anu on sunnitud olema transporttööline: see tähendab, et klaasi tuleb tuua, et saaks tööd teha. klaase tuleb viia, et need pakettidesse panna. Lõpuks, kui kunstnik-transporttööline on veetnud terve päeva autoroolis mööda linna ringi sahkerdades, selgub 10 minutit enne kella nelja õhtul, et täpselt 10 cm jääb puudu tiffany lindist, et lõpetada pooleliolev vitraaž. Mis muud kui rooli!
Pliiatsi ja paberiga
Kunstnikud saame ikka ka olla. Jooniste tegemine on väga mõnus töö. Eriti mõnus, kui vaatad valmis saanud kavandit ja näed, et hmm, see on midagi uut, midagi, mille sarnast enne pole joonistanud. Kavandeid leidub meil riiulis kindlasti kolme kaustatäie jagu, kuid harva tuleb ette, et tuhnime üles mõne vana joonise. Pigem ikka valge paberileht ette ja algusest peale uus. Mõned kliendid on klaasistuudiosse pöördudes veendunud, et nad tahavad täpselt sellist vitraaži nagu just internetist või Pinterestist välja printisid. Siis vajab olukord pisut selgitamist. Kuskil on keegi, kes on selle teose autor, ning võib pisut pahaseks saada kui avastab oma töö kopeerimise, koledamalt öeldes – loomevarguse. Siiski, klientide poolt toodud fotod on suurepäraseks inspiratsiooniallikaks ja lähtekohaks, nende soovide ja eelistuste tajumisel.
Vitraaži joonis töölaual
Arvuti on kunstniku sõber
Kuigi alguse saavad joonised ikkagi käsitsi ja paberil, jõuavad nad lõpuks arvutisse, kus saavad viimase lihvi. Aja kokkuhoiu mõttes on jooniste suurendamine arvutis lihtsalt palju tõhusam. Jah,
arvuti on kunstniku sõber. Kavandid saavad arvutis värvi, fotod veidike paremaks timmitud ja mustermatistuse jaoks on tänasel päeval arvutijoonised ja kileplotter siiski asendamatud abimehed. Tõsi, liiga kaugel seljataga pole ajad, kus ka 2×2 meetri suurusele klaasile sai käsitsi kile sisse skalpelliga mustreid lõigatud.
Ehk pritsiks veel veidike liiva
Mustermatistusega klaaside jaoks on Klaasinterjööri klaasistuudiol suisa eraldi maja, no pisike, kuid väga tõhus. Seal asub meie liivapritisikapp, mis on tolmu tuhisemist näinud juba kaua aega enne kui meie klaasistuudio töövahendiks sai. Liivapritsitööd on üsna igapäevased ja olulised. Liivapritsiga on võimalik teha väga peenikesi ja keerulisi mustreid, kelladele numbreid, auhindadele tekste. You name it! Kui pisikese asja tegemine võib käia minutitega, siis suuremate klaaside puhul või kambrikeses veeta tunde. Üsna hüpnotiseeriv ja üksluine on vaadata, kuidas klaas muutub järjest läbipaistmatumaks. Toetad pea vastu klaasi ja muudkui vaatad… Mõni kuulab igavuse peletamiseks klappidega muusikat, teine tunnistab ausat: ”Täna jäin küll liiva pritsides tukkuma!”. Isegi, kui töö võib olla tsipakene igav, on tulemus alati seda väärt. Matistamisest saab lugeda pikemalt siin!
Töö liivapritsiga
Oled sa inimene või masin?
Alles hiljuti tõestasime iseendale, et klaasikunstnik on üks äärmiselt võimekas inimeseloom. Meil tuli teha matistusega klaase, mille muster koosnes nii 1×1 mm täpikestest ja kriipsukestest. See tähendab, et need osad, mis matistada tuleb, lõikab plotter välja ja usin kunstnik nokib need ükshaaval käsitsi kile seest ära. Plotter kaotas selle lahingu! Miljonid täpikesed ajasid tema aju krussi ning ta polnud võimeline soovitud joonist välja lõikama. Tulime masinale vastu ja tegime töö tema jaoks lihtsamaks. Lõpuks sai masin tööga hakkama ja meie nokkisime rõõmsalt 1×1 mm täpikesi ja kriipsukesi kile seest välja, silmad kõõrdis, kolm ööpäeva jutti. Niisiis tuleb klaasikunstniku töös ette olukordi, kus tema võimekus ületab masina omi. Öötöö pole välistatud.
Anname kuuma
Meie kõige kuumem asi stuudios on klaasisulatusahi. Otseses mõttes. Eriti külmade talveilmadega hommikul klaasistuudiosse jõudes tervitab mõnus soe õhk, sest ahi ju töötas öösel. See on üks äge plekikolakas, millega saab tegelikult teha eriti ägedaid asju. Meie ahi pole mingi seeria toode kallist saksa tehasest, vaid selle valmistas üks armas eakas mees, kes siiani meie ahju hingeelu ja füüsilise vormi eest hoolitseb. Ja koguaeg on hirm, et äkki ta ühel päeval enam ei jaksa. Ahjus saab
valmistada tõelisi meistriteoseid ja parajaid käkke ka! Selles mõttes on klaas ikka super materjal: kui tahab – tõmbub kokku, kui tahab – voolab, kui tahab – lendab litakaga puruks. Ilmselgelt on klaas naissoost! No mõtlen, selle keerulise iseloomu tõttu. Igal juhul on ahi meie stuudios
kasutuses sageli, peamiselt valmivad seal ehted, kingitused, vaagnad, kausid ja küünlatopsid. Paljud uuedki ideed saavad alguse mõnest pisikesest ahjukatsetusest. Ahi pakub äärmiselt palju loomerõõmu.
Kuumad kaunitarid, klaasist sulatatud plokid ahjus
Sotsmeediavärgindus
Üks, milles oleme äärmiselt kehvad või siis hoopis enese suhtes liiga kriitilised, on sotsiaalmeedia postituste tegemine. Kaasaegne klaasistuudio ilma selleta ju ei saa! Ühe Facebooki postituse tegemiseks võib meil vabalt kuluda tunde, sest äkki see fotot, mis üles laetud sai, pole terav ja mida siis sissejuhatuseks öelda ja kas peaks videole taustamuusika valima? Aga millise???? No tõesti, liiga palju otsuseid, mis vajavad langetamist. Ei saa ju tervele maailma lihtsalt kuulutada:
”näe kui ilusa asja me tegime!” Või saab….? Ja ometi ütlevad sõbrad-tuttavad, näidake meile rohkem, mida te teete, see on ju nii põnev! Hästi tavaline on muidugi ka see, et kui mõni töö klaasistuudios valmis saab, sisse pakitud ja uksest välja saadetud, tuleb käega vastu otsaesist lajatada, sest foto jäi tegemata. Siit läkski meie ideaalne postitus! llmselgelt peame seda mudimise ametit veel harjutama, et klaasistuudio igapäevatoimetuste näitamine oleks sama loomulik kui vitraažide tegemine.
Vee plekk on häbiplekk
Vitraaže valmistame otseloomulikult oma stuudios ka. Üllatusi ja ootamatusi juhtub harva. Sellegi poolest on vitraažide valmistame väga mõnus töö, sest liigutused on kindlalt lihasmällu salvestunud. Käed toimetavad, suu jahvatab. Ja selline aeg on klaasistuudios äärmiselt vajalik. Just töölaua taga saab korraldada ajurünnakuid, uued ideed küpsevad, räägitud saab asjadest, mis vajavad tegemist. Märkamatult saavad valmis ka vitraažid. Üks asi siiski on, mis vitraažide valmistamise juures äärmiselt tüütu – see on pesemine. Kui sa ikkagi juba seitse korda oled seda sama serva nühkinud ja ikka immitseb kuskilt mingi nire, et korralik plekk jätta, mida muul viisil kui “Jüri vuntsiga”( terasvill) nühkides eemaldada pole võimalik, siis veits ajab ikka närvi küll! Aga, olgem ausad, klaasikunstniku jaoks pole midagi jubedamat kui must klaas, sest klaasi ilu saab esile tulla vaid siis, kui klaas on puhas. Jätku nühkimisele!
Nii need päevad veerevad – autoroolis, liivapritsiruumis, arvuti taga, lihvimismasina ees. Vahel kirudes, enamasti siiski rõõmustades valmis saanud tööde ja uute väljakutsete üle. Rikkaks me vist päriselt selle tööga ei saa, aga nuga nurka visata ka ei plaani, sest meie töö pakub
palju hingele. Aga äkki ikka ühel päeval saame rikkaks kah!
